Oleksin ma vähemalt kuristikus, kuhu kirg oli mind tõuganud, kuulda võtnud ta etteheiteid, oleksin oma varanduse ja hea kuulsuse mingil määral päästa võinud. Ent oma hoolitsuse eest sai ta tunda vaid mõistmatust ning tänamatut solvumist ja vastuhakku.
Määrasin kindlaks oma ärasõiduaja Amiens’ist. Oh, oleksin ma vaid ühe päeva varem ära sõitnud! Oleksin siis võinud isa ette puhta südametunnistusega ilmuda. Lahkumispäeva eelõhtul käisin sõbraga, kelle nimi on Tiberge, jalutamas. Nägime Arrasist saabunud postitõlda ja järgnesime sellele võõrastemajani, kus tõllad tavaliselt peatusid. Peale uudishimu polnud meil selleks mingit muud põhjust. Tõllast väljusid mõned naised, kes kohe eemaldusid; ainult üks nooruke tütarlaps jäi keset hoovi seisma, sellal kui elatanud mees, ilmselt tema saatja, hakkas ta korve tõllast välja tõstma. Ma polnud iial mõelnud sugudevahelisele erinevusele ega silmitsenud tähelepanelikumalt ühtki tütarlast ning kõik imetlesid minu tarkust ja vaoshoitust. Ent neiu oli nii võluv, et sattusin temast ühtäkki pöörasesse vaimustusse. Minu puuduseks oli ülemäärane arglikkus ja mind oli kerge segadusse viia, aga sedapuhku polnud need nõrkused takistuseks ja ma astusin oma südame käskijanna juurde.
Kuigi ta oli minust veel noorem, võttis ta mu viisakusavaldused kohmetumata vastu. Küsisin, mis teda Amiens’i toob ja kas tal on siin tuttavaid. Ta vastas puhtsüdamlikult, et vanemad saatsid ta siia selleks, et teda kloostrisse panna. Hetke eest mu südame täitnud armastuse valgusel taipasin, et neiu kavatsus võib anda surmahoobi minus tärkavatele ihadele. Mu rääkimisviis oli talle reetnud mu tunded, sest ta oli minust palju kogenum: kloostrisse olevat teda saadetud vastu tema enda tahtmist, kahtlemata selleks, et panna piiri ta lõbujanule, mis oli juba avaldunud ning mis edaspidi sai kõigi tema ja minu õnnetuste põhjuseks. Sõdisin ta vanemate halastamatu kavatsuse vastu kõigi väidetega, mida mu puhkev armastus ja koolitatud ilukõnelisus võimaldasid. Ta ei väljendanud pahameelt ega halvakspanu. Pärast hetkelist vaikust lausus ta, et kujutab väga hästi ette, kui õnnetu ta tulevikus on, aga et ilmselt on see Taeva tahtmine, sest mingit muud võimalust pole talle jäetud. Ta mahe pilk ja tema sõnu saatev veetlevalt kurb ilme — või oli see hoopis Saatus, mis mind hukatusse tõukas — ei lasknud mul oma sõnu pikalt kaaluda. Veensin teda, et kui ta julgeks loota minu kui aumehe peale ja selle lõputu õrnuse peale, mida ma tema vastu juba Tunnen, pühendaksin ma selleks oma elu, et teda vanemate türannia alt vabastada ja õnnelikuks teha. Olen tuhandeid kordi sellele tagasi mõeldes imestanud, kust võtsin ma tookord niisuguse julguse ja väljendusoskuse; Armastust ei ülendataks jumaluseks, kui ta ei teeks sageli imetegusid. Ja ma lisasin tuhandeid mõjuvaid asjaolusid.
Mu kaunis tundmatu teadis hästi, et minu eas ei peteta. Ta tunnistas, et kui ma tõesti leiaksin võimaluse teda vabastada, oleks ta mulle tänu võlgu millegi enama eest kui elu. Kordasin, et olen kõigeks valmis, ent kuna mul polnud mingeid kogemusi, et paugupealt ette kujutada, mida ma tegema pean, ei jõudnud ma kaugemale üldisest kinnitusest, millest aga meile kummalegi suurt abi polnud. Kui ta vana valvur meie juurde tagasi tuli, oleksid mu lootused äärepealt luhtunud, ent neiul oli taipu mu saamatust korvata. Üllatusega kuulsin, kuidas ta hooldaja juuresolekul mind oma onupojaks nimetas ja ilma vähimagi kohmetuseta mulle ütles, et kuna tal on hea meel mind Amiens’is kohata, lükkab ta oma kloostrissemineku järgmisele päevale, et lubada endale lõbu minuga õhtust süüa. Õnneks taipasin selle kavalusega kaasa minna ja soovitasin tal peatuda võõrastemajas, mille peremees oli enne Amiens’i asumist kaua mu isa juures kutsariks olnud, mistõttu kuuletus mulle täielikult.
Viisin tütarlapse ise võõrastemajja, kuigi vana hooldaja veidi porises; mu sõber Tiberge, kes sellest stseenist midagi ei taibanud, järgnes mulle sõnatult. Ta polnud meie vestlusest midagi kuulnud, sest oli jäänud hoovi jalutama, sel ajal kui mina oma kenale kaaslannale armastust avaldasin. Pelgasin tema mõistlikkust ja otsustasin temast lahtisaamiseks talt üht teenet paluda. Nii oli mul rõõm võõrastemajas oma südame käskijannaga segamatult vestelda.
Peagi taipasin, et ma polnudki nii laps, nagu arvasin. Mu süda avanes tuhandeks meeldivaks tundeks, millest mul seni aimugi polnud; magus soojus levis kõigis mu soontes. Olin mingis vaimustusetaolises olekus, mis mult mõneks ajaks kõnevõime võttis ja vaid silmades väljendus.
Preili Manon Lescaut, nagu ta end nimetas, paistis oma võlude mõjuga üsna rahul olevat. Mulle tundus, et ta polnud vähem erutatud kui mina. Ta tunnistas, et olen tema meelest armastusväärne ja et ta oleks rõõmus, kui saaks võlgneda mulle oma vabaduse. Ta tahtis teada, kes ma olen, ja kui olin ennast tutvustanud, kasvas ta poolehoid veelgi, sest ta ise pärines harilikust perekonnast ja oli meelitatud, et on võitnud minusuguse austaja. Arutasime, kuidas me saaksime koos olla.
Pärast pikka järelemõtlemist ei leidnud me muud väljapääsu kui põgenemine. Hooldaja valvsus tuli uinutada. Tegemist oli küll vaid teenijaga, ent temaga polnud lihtne toime tulla. Leppisime kokku, et ma muretsen öö jooksul postitõlla ja tulen hommikul vara, enne kui vanamees ärkab, võõrastemajja; et me hiilime salamahti minema ja sõidame otseteed Pariisi, kus laseme end viivitamata laulatada. Ma olin suutnud säästa umbes viiskümmend eküüd, temal oli ligi kaks korda rohkem. Me kujutasime ette nagu kogenemata lapsed kunagi, et see raha ei lõpe iial õtsa; samuti ei muretsenud me oma teiste ettevõtmiste kordamineku pärast.
Nautinud õhtusööki, nagu ma seda varem polnud teinud, lahkusin, et meie kavatsusi ellu viia. Et pidin järgmisel päeval isa juurde sõitma, olid mu asjad juba pakitud ja ettevalmistused kujunesid selle võrra lihtsamaks. Niisiis ei nõudnud mult mingit vaeva, et korraldada reisikohvri vedu ja tellida kohad postitõllas kella viieks hommikul, kui linnaväravad olid juba avatud. Ometi leidus takistus, mida ma ei teadnud karta ja mis peaaegu oleks kogu plaani nurja ajanud.
Tiberge oli küll vaid kolm aastat minust varem, ent küpse mõistuse ja eeskujulike eluviisidega; minusse suhtus ta erakordse hellusega. Nähes nii kena tütarlast nagu preili Manon, minu agarust neidu saatma kippudes ja indu, millega sõbrast vabaneda püüdsin, tekkisid Tiberge’il kahtlused, kas ma mitte armunud pole. Ta ei söandanud tagasi tulla võõrastemajja, kuhu ma temast maha olin jäänud, sest kartis mind sellega solvata. Ta läks minu poole ja ootas mind seal, kuigi kell oli juba kümme õhtul. Läksin tujust ära, kui ta sealt leidsin. Ta märkas kohe, et lema kohalolek on mulle vastukarva.
“Teil on kindlasti mingi plaan, mida te minu eest varjate,” sõnas ta õtse. “Näen seda teie näost.”
Vastasin järsult, et ma pole kohustatud talle oma plaanidest aru andma.
“Muidugi mitte,” vastas tema, “ent olete mind alati oma sõbraks nimetanud ja see eeldab ka veidi usaldust ja avameelsust.”
Ta käis mulle nii tungivalt ja visalt peale, et ma oma saladuse avaldaksin, et mina, kes ma polnud tema eest iial midagi varjanud, tunnistasin talle oma armumise puhtsüdamlikult üles. Ta suhtus sellesse nii ilmse rahulolematusega, et ma kartma lõin. Kahetsesin ennekõike avameelsust, millega olin oma põgenemisplaani paljastanud. Ta ütles, et just sõpruse pärast on ta sellele kõigest väest vastu; et kõigepealt tahab ta mulle esitada kõik argumendid, mis võiksid mind ümber veenda, ja et kui ma oma õnnetust otsusest siiski ei loobu, hoiatab ta isikuid, kelle võimuses on mind takistada. Seepeale pidas ta mulle tõsise kõne, mis kestis rohkem kui veerand tundi ja lõppes veelkordse ähvardusega mind üles anda, kui ma talle ei tõota, et käitun mõistlikumalt ja arukamalt.
Olin meeleheitel, et võisin end nii ebasobival ajal reeta. Ent armastus oli mu juba paari tunni eest väga leidlikuks teinud ja ma taipasin korrapealt, et olin jätnud talle nimetamata, et kavatsen põgeneda juba hommikul. Otsustasin teda sellega alt tõmmata.
“Tiberge,” sõnasin, “olen teid alati oma sõbraks pidanud ja tahtsin teid selle ülestunnistusega proovile panna. Olen tõepoolest armunud, ma ei valeta teile. Aga mis puutub põgenemisse, siis seda ei või tõesti uisapäisa ette võtta. Tulge homme kell üheksa siit läbi, näitan teile võimaluse korral oma armsamat ja siis te otsustate, kas tema pärast tasub seda teha või ei.”
Pärast paljusid sõprusavaldusi jättis ta mind üksi.
Kasutasin ööd oma asjade korraldamiseks ja päevatõusul võõrastemajja jõudes leidsin preili Manoni juba ootamas. Ta oli seisnud tänavapoolse akna juures ja tegi mulle ukse ise lahti. Väljusime käratult. Peale pesupaki, mille ma enda hooleks võtsin, tal rohkem asju polnud. Tõld oli sõiduvalmis: lahkusime otsekohe linnast.
Tiberge’i käitumisest pärast pettuse avastamist jutustan ma hiljem. Ta andumus ei vähenenud raasugi. Edaspidi kuulete, kui suur see oli ja kui palju ma peaksin valama pisaraid, mõeldes tasule, mis ta selle eest sai.
Sõitsime nii kiiresti, et jõudsime Saint-Denis’sse enne pimedat. Ratsutasin tõlla kõrval, mistõttu kõnelda võisime ainult hobuste vahetamise ajal; ent kui me lõpuks Pariisi lähedale jõudsime ja väljaspool hädaohtu olime, saime mahti ka keha kinnitada, sest Amiens’ist lahkumisest saadik polnud me midagi söönud. Kui palavad mu tunded Manoni vastu ka polnud, oskas ta mind veenda, et tema kirg polnud väiksem. Tahtsime teineteist nii väga hellitada, et ei suutnud kuidagi ära oodata, millal omavahele jääme. Postipoisid ja pererahvas vaatasid meid imestusega ja näisid olevat üllatunud, et kaks last võivad teineteisesse nii pööraselt armunud olla.
Abiellumisplaanid ununesid meil juba Saint-Denis’s; rikkusime kirikuseadus! ja saime abielurahvaks, enne kui jõudsime pikemalt järele mõelda. Oma pehme ja püsiva loomu tõttu oleksin kindlasti võinud elu lõpuni õnnelik olla, kui Manon oleks mulle truuks jäänud. Mida enam ma teda tundma õppisin, seda enam meeldivaid omadusi ma temas avastasin. Ta hing, ta süda, ta õrnus ja ilu moodustasid nii tugeva ja võluva ahela, et ma oleksin kõik mängu pannud, et sellest mitte iial välja pääseda. Ent Saatus tahtis teisiti! Õndsuse asemel sain tunda hoopis meeleheidet! See püsivus, mis tõotas mulle kõige roosilisemat saatust ja kõige täiuslikumat armuõnne, tegi minust kõige õnnetuma inimese siin ilmas.
Pariisis üürisime möbleeritud korteri. See asus V... tänavas ja minu õnnetuseks härra B..., tuntud maksuametniku maja kõrval. Möödus kolm nädalat, mille jooksul olin kirest nii haaratud, et vaevu mõtlesin oma perekonnale ja murele, mida isa mu kadumise pärast võis tunda. Aga kuna mu eluviisis polnud midagi laiduväärset ja kuna ka Manon käitus väga tagasihoidlikult, aitas rahulik eluviis mulle mu kohustusi tasapisi meenutada.
Otsustasin võimaluse korral isaga lepitust otsida. Mu armsam oli nii kena ja ma ei kahelnud hetkegi, et ta meeldiks isale, kui mul vaid õnnestuks talle Manoni tarkust ja väärtusi tutvustada. Ühesõnaga, hellitasin lootust, et saan isalt loa abiellumiseks, kuna sellest pettekujutelmast, et võin Manoni naida ilma isa nõusolekuta, olin ma vabanenud. Teatasin Manonile oma kavatsusest ja seletasin, et peale armastuse ja kohusetunde on põhjus mingil määral ka rahapuuduses, sest meie varu oli väga kokku kuivanud ning ma hakkasin aru saama, et see polnud ammendamatu.
Manon kuulas mind väga jahedalt. Et vastuväited, mis ta esitas, näisid tulenevat ta hellusest minu vastu ja hirmust mind kaotada, kui isa meie pelgupaiga teada saab ja meie plaaniga kaasa ei tule, siis ei olnud mul vähimatki aimu halastamatust hoobist, mis mind ees ootas. Rahapuuduse kohta seletas Manon, et meil veel on, millest paar nädalat elada, ja et hiljem võiks ta maale mõnele temasse hästi suhtuvale sugulasele kirjutada ja sel moel lisa hankida. Ta mahendas oma vastuväiteid nii õrnade ja kirglike hellitustega, et mina, kes ma vaid temale elasin ja kel polnud ta armastuse suhtes vähimatki kahtlust, kiitsin kõik ta vastused ja otsused heaks.
Olin meie raha kasutamise ja igapäevaste arvete maksmise tema hooleks jätnud. Peagi märkasin, et me laud oli paremini kaetud ja et ta oli endale üht-teist hinnalist muretsenud. Kuna ma teadsin, et meile oli jäänud vaevalt kaksteist või viisteist pistooli, avaldasin ma meie jõukuse silmanähtava kasvu üle imestust.
Ta naeris ja palus mind mitte muretseda.
“Ma ju lubasin, et leian midagi,” ütles ta.
Armastasin teda liiga lihtsameelselt ega osanud midagi karta.
Ühel päeval, kui pärastlõunal välja minnes olin hoiatanud, et olen ära kauem kui tavaliselt, olin tagasi tulles väga üllatunud, kui mind ukse taga paar minutit oodata lasti. Meie ainsaks teenijaks oli umbes meievanune väike tüdruk. Kui ta avama tuli, küsisin, kus ta nii kaua oli. Ta vastas kimbatunult, et ei kuulnud koputamist. Olin vaid ühe korra koputanud ja ütlesin talle:
“Aga kui te ei kuulnud, miks te siis üldse avama tulite?”
See küsimus ajas ta nii segadusse, et ta ei osanud midagi vastata, puhkes nutma ja kinnitas siis, et tema pole süüdi, et proua pole lubanud ust enne lahti teha, kui härra B... on teise ukse kaudu väljunud. Olin nii hämmeldunud, et mul polnud jõudu sisse astuda. Otsustasin mingi asjatoimetuse ettekäändel uuesti välja minna ja käskisin teenijannal perenaisele öelda, et tulen kohe tagasi, aga palusin jätta ütlemata, et ta mulle härra B... kohta midagi oli rääkinud.
Mu jahmatus oli nii suur, et läksin trepist alla pisarais, teadmata veel, milline tunne nad esile kutsus. Astusin esimesse kohvikusse, istusin laua taha, toetasin pea kätele ning püüdsin oma südames selgust saada. Ma ei julgenud meenutada, mida olin äsja kuulnud; tahtsin seda pidada meelepetteks ja olin juba mitu korda valmis koju tagasi minema ning sellest tähelepanekust mitte märku andma. Mulle näis nii võimatu, et Manon mind petab, et kartsin teda kahtlustustega solvata. Ma jumaldasin teda, see oli kindel; ta polnud oma armastust mulle vähem tõendanud kui mina talle: miks pidin tema siiruses ja ustavuses kahtlema? Miks ta pidi mind petma? Vaid kolm tundi tagasi oli ta mind kõige kuumemate kallistustega üle külvanud ja minu õrnused vaimustusega vastu võtnud; tundsin tema südant sama hästi kui enda oma.
Конец ознакомительного фрагмента.