EUGÉNIE GRANDET - de Balzac Honoré

I

Mõningais provintsilinnades leidub maju, mille välimus sisendab melanhooliat, sarnast sellega, mida kutsuvad esile kõige süngemad kloostrid, kõige värvitumad nõmmed või kõige kurvemad varemed. Võib-olla leidub neis majades nii kloostrite vaikust kui nõmmede viljatust ja varemete kõdunevust; elu ja liikumine toimub neis nii tasa, et võõras peaks neid vist mahajäetuks, kui ta äkki ei kohtaks mõne liikumatu olendi kahvatut ja külma pilku, kelle peaaegu mungalik nägu kerkib aknalaua kohale, kui kuuldub tundmatut sammudemüdinat. Selliseid melanhooliajooni leidub ühe elamu välimuses, mis asub Saumuris, mägise tänava lõpus, mis suundub linnast kõrgemal asetsevasse lossi. See tänav, nüüd vähe käidav, soe suvel, külm talvel ja pime mõningais paigus, on tähelepanuvääriv oma alati puhta ja kõmiseva kivisillutise, oma lookleva sõidutee kitsuse ja oma majade vaikuse poolest, mis kuuluvad vanasse linnaossa ja mille kohal kerkib endine kindlusevall. Kolme sajandit näinud majad on seal veel päris tugevad, olgugi nad ehitatud puust, ja nende mitmekesine ilme moodustabki selle algupärasuse, mis köidab antikvaaride ja kunstnike tähelepanu Saumuri selles linnaosas. Raske oleks neist majadest mööduda, imetlemata hiiglaslikke tammetalasid, mille otstesse on nikerdatud kummalised kujud ja mis musta bareljeefina ümbritsevad suurema osa majade alumist korda. Kohati on majade ristpalgid kaetud kiltkividega ja see moodustab siniseid jooni elamu haprail seintel, mida kroonib aastate jooksul kurdunud püstkatus, kus pehastunud sindlid on vihma ja päikese vahelduval toimel hoopis kõveraks tõmbunud. Teisal esinevad kulunud, mustunud aknalauad, mille peeni skulptuure veel vaevu on näha ja mis tunduvad liiga hapraina nende pruunide savipottide jaoks, kust kerkivad esile mõne vaese naistöölise nelgid või roosid. Taamal on uksi, mida kaunistavad hiiglasuured naelapead ja kuhu meie esivanemate tarkus on jäädvustanud perekondlikke hieroglüüfe, mille mõte jääb igavesti selgitamatuks. Kohati on mõni protestant nendega tunnistanud oma usku, kohati mõni liigamees sajatanud Henri IV-t. Mõni linnakodanik on sinna uuristanud oma patritsiaadimärgid, oma unustatud raevanema-kuulsuse. Kogu Prantsusmaa ajalugu on siin koos. Lihtsate krohvseintega vana tudiseva maja kõrval, mis kiidab oma ehitaja kätetööd, kerkib taeva poole aadlimehe uhke elamu, kus kivist uksekaarel on veel säilinud mõned jäljed aadlivapist, kuigi selle on hävitanud mitmed revolutsioonid, mis alates aastast 1789 on vapustanud maad. Selles tänavas ei toimu kauplemine poodides ega ärides, vaid keskaja sõbrad leiaksid siit meie esivanemate kaubakoja kogu tema naiivses lihtsuses. Nood madalad saalid, millel pole ei vaateakent, ei väljapanekuid ega vitriine, on sügavad ning pimedad ega oma mingeid väliseid ega sisemisi ilustusi. Nende tugevalt rautatud uks avaneb kahes osas: ülemine osa liigub sissepoole, moodustades akna, alumine, varustatud vedrukellukesega, on alatasa liikvel. Õhk ja valgus pääsevad sellesse niiskesse koopataolisse ruumi ukse ülemise osa kaudu või läbi avause, mis leidub laevõlvi ja madala, letikõrguse seinamüüri vahel. Sinna asetatakse tugevad luugid, mis eemaldatakse hommikul ja pannakse õhtul tagasi, kinnitades nad polditud raudlattidega. Sellele müürile laotakse kaubad ostjaskonnale vaatlemiseks. Ei ole siin mingisugust pettuskatset. Vastavalt kaupluse iseloomule koosnevad kaubaproovid kahest või kolmest tünnist, mis on täidetud soolaga või tursakalaga, mõnest pakist purjeriidest, laevaköitest, aampalkide külge riputatud messingist, seina äärde asetatud vitsrauast või mõnest riiulil lebavast kalevikangast. Astuge sisse. Noorusvärske, puhtalt rõivastatud tütarlaps, valges rätikus ja punaste käsivartega, tõuseb oma kudumistöö juurest üles ja kutsub kohale kas isa või ema, kes tuleb ja müüb teile, mida te soovite, tehes seda flegmaatiliselt, vastutulelikult või kõrgilt, vastavalt oma iseloomule, olgu siis kaupa kahe sou1 või kahekümne tuhande frangi eest. Te näete tammelaudadega kauplejat istumas oma ukse ees ja veeretamas pöidlaid, vesteldes mõne naabriga; näilikult ei oma ta muud kui viletsaid kastilaudu ja kaht või kolme kandamit latte; ent sadamas on tal tulvil täis puuhoov, mis varustab kõiki Anjou tünderseppi; ta teab täpselt, kui palju vaate ta hakkama paneb, kui lõikus tuleb hea; päikesepaiste rikastab teda, vihmane ilm laostab: ainsa ennelõuna jooksul võib vaatide hind langeda üheteistkümnelt frangilt kuuele frangile. Sellel maal, samuti nagu Touraine’iski, sõltub kaubanduslik elu atmosfäärilistest muutustest. Viinamarjakasvatajad, maaomanikud, puukaupmehed, tündersepad, võõrastemajapidajad, laevnikud – kõik nad piiluvad päikest; magama heites värisevad nad hirmust, et hommikul võivad kuulda öökülmast; nad kardavad vihma, tuult ning põuda ja tahaksid, et vesi, soojus ja pilved alistuksid nende tahtele.

Käib alatine kahevõitlus taeva ja maa huvide vahel. Baromeeter kurvastab, silub kortse, muudab näod taas rõõmsaks. Siin, selle Saumuri endise peatänava ühest otsast teise, võib iga ukse juures kuulda sõnu: «Kui kuldne ilm!» Samuti öeldakse sageli naabrile: «Nüüd sajab taevast kulda!» teades, kui palju üks päikesekiir või õigeaegne sagar vihma võib kasu tuua. Suvisel laupäeval ei saa te nende tublide ärimeeste käest keskpäevast alates enam ühegi sou eest kaupa. Igaühel neist on oma viinamägi, oma väike talu ja ta siirdub paariks päevaks maale. Siin, kus kõik on ette arvestatud: ost, müük ja kasu, siin veedavad ärimehed kaheteistkümnest tunnist kümme tundi lõbusa lobisemise, vaatlemise, targutamise ja alatise ringipiilumisega. Ükski perenaine ei saa osta põldpüüd, ilma et naabrid hiljem ei küsiks tema mehelt, kas praad oli ka küllalt küps. Ükski noor neiu ei saa aknast välja vaadata, ilma et kõik jõudeolijad teda kohe ei märkaks. Siin on kõik südamed avatud, samuti ei ole saladusi neis ligipääsmatuis, süngeis ja vaikseis majades. Elu kulgeb enamasti vabas õhus: iga perekond istub oma ukse ees; seal nad einestavad, lõunastavad, tülitsevad. Keegi ei saa läbida tänavat, ilma et teda ei uuritaks. Vanasti, kui keegi võõras saabus provintsilinna, tehti iga ukse ees tema kulul nalja. Sealt siis tekkisidki igasugu lõbusad jutukesed, sealt siis saigi alguse too hüüdnimi «hambamehed», millega tituleeriti Angers’ elanikke, kes olid kuulsad oma teravmeelse pilkamise poolest.

Vanalinna endised üksikelamud asetsevad juba mainitud tänava ülemises osas, kus vanasti elasid kohalikud aadlikud. Tulvil melanhooliat maja, kus toimusid selle jutustuse sündmused, oli just üks neist elamuist, auväärne jäänus sajandist, kus asjadel ja inimestel oli toda lihtsust, mis prantsuse kommetest päev-päevalt üha enam kaob. Kui te olete loogelnud selles maalilises tänavas, kus väiksemadki konarused äratavad teis mälestusi ja kus kõik kokku sunnib teid tahtmatult unelema, märkate lõpuks üht küllaltki tumedat orva, mille sügavusse on peidetud härra Grandet’ oma maja uks. Võimatu on mõista selle provintsliku väljendi tähendust, tundmata härra Grandet’ elulugu.

Härra Grandet’l oli Saumuris eriline reputatsioon, mille põhjust ja mõju ei suuda mõista inimesed, kes pole lühemat või pikemat aega provintsis elanud. Härra Grandet, keda mõningad inimesed kutsusid ka isa Grandet’ks, ehkki nende vanakeste arv päev-päevalt vähenes, oli 1789. aastal jõukas tünderseppmeister, kes oskas lugeda, kirjutada ja arvutada. Kui Prantsuse Vabariik laskis Saumuri ringkonnas müügile vaimuliku seisuse varandused, oli tündersepp just neljakümneaastane ja äsja abiellunud rikka puukaupmehe tütrega. Varustatud oma sularahaga ja naise kaasavaraga, üldsummas kahe tuhande luidooriga2, siirdus Grandet maakonda, ja seal, tänu kahesajale topeltluidoorile, mis ta äi andis altkäemaksuna metsikule vabariiklasele, kelle järelevalve all toimus riigimaade müük, õnnestus Grandet’l omandada seaduslikult, kuigi mitte õigel teel, ja otse võileivahinna eest ringkonna parimad viinamarjaistandused, ühe vana kloostri maad ja mõned talud. Saumuri elanikud, kes polnud kuigi revolutsioonilised, hakkasid isa Grandet’d pidama julgeks meheks, vabariiklaseks, patrioodiks, inimeseks, kes on huvitatud uutest ideedest, kuna meie tündersepp oli lihtsalt huvitatud viinamägedest. Ta määrati Saumuri ringkonnavalitsuse liikmeks, ja tema rahutaotlev mõju avaldus siin nii poliitiliselt kui kaubanduslikult. Poliitiliselt kaitses ta endisi inimesi ja kasutas kogu oma mõju selleks, et takistada emigrantide mõisate müümist; kaubanduslikult varustas ta vabariiklikku armeed ühe või kahe tuhande vaadi valge veiniga ja laskis endale selle eest maksta toredate heinamaadega, mis kuulusid ühele nunnakloostrile ja mille võõrandamine oli jäetud viimseks. Konsulaadi ajal sai meie Grandet linnapeaks, haldas targasti, kuid korraldas veelgi paremini oma viinamägesid; keisririigi ajal sai temast härra Grandet. Napoleon ei armastanud vabariiklasi: ta asendas härra Grandet’, kes olevat punast mütsi kandnud, ühe suurmaaomanikuga, keisririigi tulevase paruniga, kelle nime ees uhkeldas aadlisilp. Härra Grandet loobus ühiskondlikest auameteist ühegi kahetsuseta. Linna huvides oli ta lasknud ehitada oivalised maanteed, mis viisid tema mõisatesse. Tema majal ja maaomandeil, mis katastris olid väga mõõdukalt hinnatud, ei lasunud kuigi suured maksud. Pärast mitmesuguste istanduste korrastamist muutusid ta viinamäed, tänu püsivale hoolitsemisele, eesrindlikemaiks kogu maal, ja et nad andsid esmaklassilisi veinisorte, seati neid kõigile eeskujuks. Ta oleks nüüd võinud taotleda Auleegioni risti. Too sündmus leidiski aset 1806. aastal. Härra Grandet oli tollal viiekümne seitsme aastane ja ta naine umbes kolmekümne kuuene. Ainus tütar, nende seadusliku armastuse vili, oli kümneaastane. Härra Grandet, keda saatus kahtlemata tahtis hüvitada tema ebasoosingusse sattumise eest administratiivalal, sai sel aastal päranduse proua de la Gaudinière’ilt, sündinud de la Bertellière’ilt, proua Grandet’ emalt; siis vanalt härra Bertellière’ilt, lahkunu isalt, ja veel proua Gentillet’lt, emapoolselt vanaemalt: kolm pärandust, mille suurust ei teadnud keegi. Nende kolme vanakese ihnsus oli nii kirglik olnud, et juba pikemat aega olid nad raha hunnikusse kuhjanud, et seda siis salaja imetleda.

Vana härra de la Bertellière pidas rahamahutust pillamiseks, leides suuremat naudingut kulla vaatlemisest kui liigkasuvõtmisest. Saumuri linn aga hindas rikkuse väärtust vaid sissetulekute järgi, mida andsid avalikkusele nähtavad varad. Härra Grandet sai siis tolle uue aadlitiitli, mida meie võrdsustamismaania ei ole kunagi suuteline hävitama; ta sai kõige kõrgemini maksustatud kodanikuks kogu ringkonnas. Tema kasutada oli sada vakamaad viinamägesid, mis saagirikkail aastail andsid seitse- kuni kaheksasada vaati veini. Tal oli kolmteistkümmend talu, üks vana klooster, kus ta kokkuhoiu mõttes oli lasknud aknad, teravkaared ja värvilised klaasid kinni müürida, et neid paremini säilitada, ja sada kakskümmend seitse vakamaad heinamaad, kus kasvas ja paisus kolm tuhat paplit, istutatud 1793. aastal. Lõpuks oli ka maja, milles ta elas, tema oma. Selliseks oli kujunenud tema nähtav varandus. Mis puutub ta kapitalidesse, siis oli ainult kahel inimesel umbkaudset ettekujutust nende suurusest: üks oli härra Cruchot, notar, kelle hooleks oli härra Grandet’ raha laenutamine kõrgete protsentide vastu; teine härra des Grassins, Saumuri rikkaim pankur, kelle operatsioonidest viinamarjakasvataja salaja osa võttis. Ehkki vanal Cruchot’l ja härra des Grassins’il oli toda sügavat diskreetsust, mis provintsis loob usalduse ja suurendab rikkust, ilmutasid nad avalikult härra Grandet’ suhtes nii suurt lugupidamist, et pealtvaatajad võisid mõõta endise linnapea kapitalide suurust selle roomava austuse järgi, mille objektiks ta oli. Saumuris polnud kedagi, kes ei oleks uskunud, et härra Grandet’l on mingi eriline aare, mõni peidik täis kuldmünte, ja et ta igal ööl naudib kirjeldamatuid rõõme, mida pakub suure kullakoguse vaatlemine. Ihnurid olid selles isegi täiesti veendunud, nähes härra Grandet’ silmi, millele kollane metall näis olevat andnud oma värvuse. Inimesel, kes on harjunud oma kapitalidest tohutut tulu saama, tekivad paratamatult nagu kiimlejail, hasartmängijail või õukondlastel silmavaates mõningad seletamatud harjumused, vargsed, ahned, saladuslikud liigatused, mis ei jää varjule tema usuvendade eest. Too salajane keel moodustabki teataval määral kirgede vabamüürluse. Härra Grandet sisendas austavat lugupidamist, millist vääris inimene, kes kunagi kellelegi midagi ei võlgnenud, kes vana tündersepana ning vana viinamarjakasvatajana aimas täheteadlase täpsusega, millal oli vaja saagikoristamiseks valmistada tuhat vaati, millal ainult viissada, kes ühegi spekulatsiooni puhul märgist mööda ei lasknud, kel oli vaate müüa ka siis, kui vaat oli kallim temasse mahutatavast ainest, kes oma veinisaagi võis keldrisse panna ja oodata momenti, millal veinivaadi võis müüa kahesaja frangi eest, kuna väikeste istandike omanikud müüsid veini viie luidoori eest vaat. Grandet’ kuulus 1811. aasta saak, targalt talletatuna ja pikkamisi müüduna, tõi talle sisse üle kahesaja neljakümne tuhande frangi. Kui väljenduda rahamehelikult, siis leidus härra Grandet’s tiigri ja boamao omadusi: ta oskas maha heita, küürutada, oma saaki kaua silmitseda ja lõpuks sellele kallale karata; siis avas ta oma rahakoti lõuapärad, ahmis sinna terve koorma eküüsid3 ja heitis seejärel rahulikult magama, ükskõikne, külm ja pedantne nagu seediv madu. Kui härra Grandet kellestki möödus, siis tunti imetlust, mis segatud austuse ja hirmuga. Kas ei olnud igaüks Saumuris tunda saanud tema viisakaid, ent tuliteravaid terasküüsi? Ühele oli notar Cruchot hankinud raha, mida ta vajas maakoha ostmiseks, ent üheteistkümne protsendiga; teisele oli härra des Grassins diskonteerinud vekslid, kuid võtnud ette kohutavad protsendid. Möödus vähe päevi, kus ei mainitud härra Grandet’ nime, olgu siis turul, olgu õhtustel jutlemistel linnas. Mõningaile inimestele oli vana viinamarjakasvataja varandus patriootilise uhkuse objektiks. Nii mõnigi kaupmees ja mõnigi võõrastemajapidaja seletas võõrastele teatava rahuldustundega:

«Mu härra, meil on siin kaks või kolm kaupmeest-miljonäri; kuid mis puutub härra Grandet’sse, siis ei tea ta vist isegi oma varanduse suurust.»

Aastal 1816 hindasid kõige osavamad Saumuri arvutajad vanamehe maaomandeid ligikaudu neljale miljonile; et ta aga ajavahemikus 1793 kuni 1817 sai oma maaomandeist keskmiselt sada tuhat franki aastast sissetulekut, siis võis oletada, et tal oli sularahas summa, mis umbkaudu võrdus tema kinnisvarade väärtusega. Kui mõnikord pärast bostonipartiid või mõnda kõnelust viinamägede üle jutt pöördus härra Grandet’le, laususid asjatundjad: «Isa Grandet? … Isa Grandet’l peab olema viis või kuus miljonit.»

«Teie olete siis targemad kui mina, ma ei ole kunagi suutnud üldsummat kindlaks teha,» vastas härra Cruchot või härra des Grassins, kui juhtusid kuulma sellist arvamust.

Kui mõni pariislane kõneles Rotschildidest või härra Laffitte’ist, küsisid Saumuri elanikud, kas nad on niisama rikkad kui härra Grandet. Juhtus siis pariislane üleolevalt muiates jaatama, vaatasid somüürlased üksteisele otsa ja vangutasid umbusklikult pead. Nii suur varandus kattis kuldse mantliga kõik tolle inimese teod. Kui algul nii mõnedki tema elu iseärasused andsid põhjust naermiseks ja pilkamiseks, siis nüüd oli naer ja pilge vaikinud. Kõige väiksemaiski asjades oli härra Grandet’ seisukoht kindel nagu jõustunud kohtuotsus. Tema sõnad, ta riided, ta liigutused, ta silmapilgutamine olid seaduseks kogu maal, kus igaüks, olles teda tundma õppinud, nagu loodusteadlane õpib tundma instinkti toimet loomade juures, oli võinud veenduda tema vähimategi liigutuste sügavas ning sõnatus tarkuses.

«Talv tuleb sel aastal vali,» räägiti Saumuris. «Isa Grandet pani oma karusnahksed kindad kätte – vaja viinamarjad ära korjata.» – «Isa Grandet ostab palju tammelaudu – veinisaak tuleb hea.»

Härra Grandet ei ostnud kunagi liha ega leiba. Tema talunikud tõid talle rendi alusel igal nädalal küllaldaselt kohikukki, kanapoegi, mune, võid ja teravilja. Tal oli oma veski, mille rentnik oli kohustatud lisaks rendilepingule vedama teatava koguse peremehe teravilja oma veskisse, selle seal ära jahvatama ja jahu ning kliid peremehele tagasi toimetama. Pikk Nanon, härra Grandet’ ainus teenija, ehkki mitte enam noor, küpsetas isiklikult iga laupäev majapidamiseks vajaliku leiva. Härra Grandet oli oma rentnike-aedviljakasvatajatega kokku leppinud, et need teda varustaksid juurviljaga. Mis puutub puuviljasse, siis toda kasvas tal nii suurel hulgal, et enamik sellest tuli turustada. Oma põletuspuud laskis ta raiuda oma hekkidest või kasutas selleks vanu poolmädanenud kände, mis ta oma põldude äärest laskis üles juurida; tema talunikud vedasid need talle linna, ladusid vastutulelikult puukuuri ja said selle eest ta tänu osaliseks. Tema ainsaiks teadaolevaiks kulutusteks olid õnnistatud leib, tema naise ning tütre rõivad ja tasu nende toolide eest kirikus; siis veel valgustus, pika Nanoni palk ja kastrulite tinutamine; lõpuks maksud, hoonete remont ja tööstuskulud. Tal oli kuussada vakamaad metsa, mis ta alles hiljuti oli ostnud ja mis oli naabri metsavahi valve all, kellele ta selle eest oli lubanud eritasu maksta. Alles pärast selle omandi soetamist hakkas ta ulukeid sööma. Selle inimese käitumine oli ülilihtne. Ta kõneles vähe. Tavaliselt väljendas ta oma mõtteid väikeste keerukate lausetega, neid tasa hääldades. Alates revolutsioonipäevist, mil ta oli tähelepanu äratanud, kogeles ta tüütavalt, kui oli tarvis pikema kõnega esineda või mõnest vaidlusest osa võtta. Ta pomisemine, katkendlik kõne, sõnademulin, millesse uppus mõte, ja ilmne, puudulikust haridusest tingitud loogikavaesus – see kõik oli teeseldud ja saab küllaldaselt mõistetavaks käesoleva jutustuse edaspidiste sündmuste kaudu. Muide, neli lauset, täpsed nagu algebra valemid, aitasid tal tavaliselt üle saada kõigist raskustest nii elus kui ärialal: «Ma ei tea. Ma ei või. Ma ei taha. Küll näeme.» Ta ei öelnud kunagi «jah» või «ei», ei kirjutanud kunagi midagi. Kui temaga räägiti, kuulatas ta külmalt, hoidis lõuga parema pihu sees ja toetas paremat küünarnukki pahema käe seljale; ta kujundas endale kõigis asjus omaenda arvamuse, millest ta ei taganenud. Ta kaalus kaua kõige väiksemaidki äritehinguid. Kui pärast tarka vestlust tema vastane, arvates teda juba käpa all olevat, usaldas talle oma salajasemad kavatsused, vastas härra Grandet: