«Ma ei saa midagi otsustada, enne kui olen oma naisega nõu pidanud.»
Tema naine, kelle ta oli viinud täieliku orjuseni, moodustas talle äriasjus ülimõnusa kattevarju. Härra Grandet ei külastanud kunagi kedagi, ei korraldanud enda juures vastuvõtte või lõunasööke; ta ei lärmitsenud kunagi ja näis kõike kokku hoidvat, isegi liigutusi. Ta ei tekitanud kunagi teiste juures korratust, sest ta austas väga eraomandit. Siiski, tasasest häälest ja ettevaatlikust hoiakust hoolimata, oli tündersepa kõneviis ja käitumine terav, eriti oma kodus, kus ta end vähem ohjeldas kui mujal. Välimuselt oli Grandet viis jalga pikk, masajas, nurgeline, kaheteistkümne tolli jämeduste säärtega, pahklike kederluudega ja laiade õlgadega; ta nägu oli ümarik, päevitunud, rõugearmiline; ta lõug oli sirge, huultel ei mingit kaarjoont ja hambad olid valged; silmis oli rahulik ja ablas ilme, nagu öeldakse olevat sisalikul; sügavate põikjoontega laubal olid paljutähendavad mügerikud; juuksed, kollakad ja kergelt hallid, olid nagu hõbe ja kuld – mõne nooruki ütluse kohaselt, kes veel ei teadnud, mis kaalus härra Grandet’ kohta tehtud märkus. Jämeda otsaga ninal oli sinisooneline muhk, milles lihtrahva päris õigustatud ütluse järgi peitus õelus. Nägu väljendas kardetavat kavalust, külma õiglust ja egoismi, nagu see on omane inimesele, kes on harjunud koondama oma tundeid ihnsuse nautimiseks; ainus olevus, kellest ta tõesti midagi pidas, oli ta tütar Eugénie, ta ainus pärija. Käitumine, kombed, kõnnak – kõik väljendas muide toda usku iseendasse, mis tekib harjumusest olla alati edukas kõigis oma ettevõtteis. Ehkki härra Grandet näilikult käitus lahkelt ja pehmelt, oli tal siiski raudne iseloom. Ta riietus alati ühetaoliselt; kes teda nägi täna, nägi teda säärasena, nagu ta oli juba alates aastast 1791. Ta tugevad kingad käisid nahksete rihmadega kinni; igal ajal kandis ta vanutatud villast sukki, lühikesi hõbepannaldega jämedast kastanpruunist kalevist pükse, kaherealist kollaste ja punakaspruunide triipudega sametvesti, laia kastanpruuni pikkade hõlmadega sabakuube, musta kaelasidet ja kveekeri kübarat. Ta kindad, tugevad nagu mõnel sandarmil, teenisid teda kakskümmend kuud, ja et neid puhtaina hoida, asetas ta nad alati erilise kindlakskujunenud liigutusega teatud kohale kübara äärel. Muud ei teadnud Saumur tema isikust midagi.
Ainult kuuel inimesel oli õigus külastada härra Grandet’ maja. Tähtsaim esimesest kolmest oli härra Cruchot’ vennapoeg. Pärast tema nimetamist Saumuri esimese astme kohtu eesistujaks lisas too noormees Cruchot’ nimele juurde veel teise nime – de Bonfons – ja tegi kõik selleks, et Bonfons omandaks ülekaalu Cruchot’ üle. Ta juba kirjutaski oma nimena alla C. de Bonfons. Protsessija, kes oli küllalt mõtlematu, et nimetada teda härra Cruchot’ks, taipas kohtuistungil peagi oma rumalust. Kohtunik soosis neid, kes nimetasid teda härra eesistujaks, ent ta kinkis oma kõige lahkemad naeratused neile meelitajaile, kes kutsusid teda härra de Bonfons’iks. Härra eesistuja oli kolmekümne kolme aastane ja tema oma oli Bonfons’i (Boni Fontis)4 mõis, mis andis seitse tuhat franki aastast sissetulekut; tal oli oodata pärandust oma notarist onult ja veel teiselt onult, abee Cruchot’lt, kes oli kõrge aukandja Saint-Martin de Tours’i kapiitlis; mõlemad onud teati olevat küllaltki rikkad. Need kolm Cruchot’d, keda toetas suur hulk õe- ja vennapoegi, kes omakorda olid suguluses umbes kahekümne selle linna perekonnaga, moodustasid omaette erakonna, nagu vanasti Medicid Firenzes; ja nagu Medicitelgi, nii olid ka Cruchot’del oma Pazzid5. Proua des Grassins, kahekümne kolme aastase poja ema, külastas väga hoolega proua Grandet’d, lootes naida oma kalli Adolphe’i preili Eugénie’ga. Härra des Grassins, Saumuri pankur, toetas kõvasti oma naise püüdeid, osutades vanale ihnurile alatasa salajasi teeneid ja olles alati õigel ajal käepärast. Nendel kolmel des Grassins’il olid samuti oma poolehoidjad – õe- ja vennapojad ning ustavad liitlased.
Cruchot’de poolel oli abee, too perekonna Talleyrand6, see mees, kes tõhusalt toetatuna oma notarist venna poolt ägedasti võitles pankuriproua vastu, püüdes reserveerida rikka pärandi oma kohtueesistujast vennapojale. See salajane võitlus Cruchot’de ja des Grassins’ide vahel, mille hinnaks oli Eugénie Grandet, huvitas kirglikult Saumuri mitmesuguseid seltskonnakihte. Kas preili Grandet abiellub härra kohtueesistujaga või härra Adolphe des Grassins’iga? Käsitledes seda probleemi arvasid mõned, et härra Grandet ei anna oma tütart ei ühele ega teisele. Endine tündersepp, keda pureb auahnus, ütlesid nad, ootab vist endale väimeheks mõnd Prantsusmaa peeri, keda kolmsada tuhat franki aastast sissetulekut sunniksid leppima kõigi Grandet’ endiste, praeguste ja tulevaste vaatidega. Teised jälle vastasid, et härra ja proua des Grassins on aadlisoost ja küllaltki rikkad, et Adolphe on kõigiti meeldiv kavaler ja et nii sobiv abielu, kui pole just varuks paavsti vennapoega, tohiks küll rahuldada noid tähtsusetuid inimesi, meest, keda kogu Saumur oli näinud, tündersepa kaapraud käes, ja kes muide oli kandnud punast mütsi. Arukamad juhtisid tähelepanu sellele, et härra Cruchot de Bonfons võib Grandet’ maja külastada igal kellaajal, kuna tema rivaali võetakse seal vastu ainult pühapäeviti. Ühed väitsid, et kuna proua des Grassins on palju lähemas sõpruses Grandet’ maja naistega kui Cruchot’d, on tal võimalik neile sugereerida teatavaid mõtteid, mis tal varem või hiljem aitavad sihile jõuda. Teised jälle vastasid, et abee Cruchot on kõige osavam meelitaja maailmas ning et naine ühelt poolt ja munk teiselt poolt – see teeb partii võrdseks.
«Nad on ühejõulised,» ütles üks Saumuri vaimukaid inimesi. Kohalikud põliselanikud, kes olid asjaga rohkem tuttavad, väitsid: Grandet’d olevat selleks liiga ettevaatlikud, et lasta varandust oma perekonnast välja libiseda; preili Eugénie Grandet Saumurist abielluvat arvatavasti rikka veinikaupleja ja suurärimehe Grandet’ pojaga Pariisist. Sellele vastasid nii krüšotiinid kui grassänistid:
«Esiteks, vennad ei ole teineteist kolmekümne aasta jooksul kordagi näinud. Ja teiseks, Pariisi Grandet’l on muidugi oma poja suhtes auahned kavatsused. Ta on oma ringkonnavalitsuse esimees, rahvasaadik, kommertskohtu liige, rahvuskaardi kolonel; ta ei tunnistagi oma Saumuri sugulasi ja püüab liituda mõne Napoleoni armust hertsogiseisusse tõstetud perekonnaga.»
Mida kõike ei räägitud rikka pärijanna kohta, kellest oli juttu kogu ümbruskonnas kahekümne miili kaugusel ja isegi avalikes postvankreis Angers’st kuni Blois’ni! 1811. aasta algul saavutasid krüšotiinid märgatavat edu grassänistide suhtes. Froidfond’i mõis, mis tähelepanuvääriv oma pargi ja imestlusväärse lossi, oma farmide, jõgede, tiikide ja metsade poolest, kõik kokku kolm miljonit väärt, lasti müügile, sest noor markii de Froidfond oli sunnitud oma kapitale realiseerima. Notar Cruchot, kohtueesistuja Cruchot ja abee Cruchot, keda aitasid nende poolehoidjad, suutsid ära hoida mõisa müügi väikeste osade viisi. Notar sõlmis noore markiiga kasuliku lepingu, tehes talle selgeks, et tuleks alustada arvutuid kohtuprotsesse üksikosade ostjate vastu, enne kui neilt õnnestuks võlgujäänud summasid kätte saada; targem oli müüa see härra Grandet’le, maksuvõimelisele isikule, kes muide oli suuteline tasuma kogu ostuhinna puhtas rahas. Uhke Froidfond’i markisaat langes niisiis härra Grandet’ küünte vahele, kes kogu Saumuri suureks imestuseks selle pärast kõiki formaalsusi diskontosoodustusega kinni maksis. See tehing äratas tähelepanu nii Nantes’is kui Orléans’is. Härra Grandet sõitis oma lossi vaatama, kasutades selleks juhuslikku kaarikut, mis oli parajasti sinna tagasiteel. Heitnud uuele omandile peremeheliku pilgu, sõitis ta jälle Saumuri, olles kindel, et on paigutanud oma kapitalid viiele protsendile ja hellitades mõtet Froidfond’i markisaati laiendada, koondades selle ümber kõik teised maaomandid. Siis, et täita uuesti oma peaaegu tühja kassat, otsustas ta maha võtta oma metsad ning laaned ja lasta müügile paplid, mis kasvasid tema heinamaadel.
Nüüd on kerge mõista kogu ulatuses väljendit «härra Grandet’ oma maja»; see oli kahvatu, külm, vaikne elamu, mis asus linnast kõrgemal, varjatuna kindlusemüüri varemeist. Kaks sammast ja võlv, mis moodustasid värava, olid nagu majagi ehitatud tufist, valgest lubjakivist, mida leidub Loire’i kaldail ja mis on nii pehme, et tema keskmine iga on vaevalt kakssada aastat. Halvast ilmastikust tekitatud kummalised ebaühtlased augukesed andsid väravapiitadele ja võlvkaarele ussitanud kivide ilme, mis on omane prantsuse ehituskunstile, ning mõninga sarnasuse vangla sissekäiguga. Võlvkaarest ülalpool asetses kõvast kivist nikerdatud pikk bareljeef, mis kujutas nelja aastaaega ja mille kujud olid juba kulunud ning päris mustad. Bareljeefist kõrgemal oli etteulatuv plint, millel kasvasid mitmesugused juhuslikud taimed: kollased müürinõgesed, kassitapud, lipuvaarikad, teelehed ja üks väike kirsipuu, juba kaunis kõrge. Massiivsest tammest pruun värav oli kuivanud ja täis pragusid; ta paistis nõrk ja seisis üleval terve poltide süsteemi abil, mis moodustasid sümmeetrilisi mustreid. Nelinurkne võre, väike, kuid tihedate varbadega, mis punetasid roostest, asetses jalgvärava keskkohas ja oli nii-öelda aluseks haamrile, mis oli kinnitatud sinna rõnga abil ja millega koputati hiiglasuure lõustliku naelapea pihta. Too haamer, kujult piklik ja sellest liigist, mida meie esivanemad kutsusid kellahaamriks7, sarnanes paksu hüüumärgiga; uurides teda hoolikalt, oleks mõni antikvaar võinud temalt leida jälgi tollest narrinäost, mida ta kunagi endast oli kujutanud ja mis pika tarvitamisaja jooksul ära oli kulunud. Läbi väikese võre, mis määratud sõprade äratundmiseks kodusõdade ajal, nägid uudishimulikud pimeda ja roheka võlvialuse lõpus mõnda lagunenud trepiastet, mis viisid üles aeda, mida pitoreskselt piirasid paksud niiskust immitsevad, siin-seal kidurate põõsastega kaetud müürid. Need müürid olid osa endisest linnavallist, millel asetsesid veel mõnede naabermajade aiad.
Maja alumisel korrusel oli kõige tähtsamaks ruumiks saal, mille sissekäik asetses väravavõlvi all. Vähe inimesi tunneb saali tähtsust Anjou, Touraine’i ja Berry väikestes linnades. Saal on ühtaegu esik, salong, kabinet, buduaar ja söögituba; ta on koduse elu areen, selle keskpunkt; siin käis kohalik juuksur kaks korda aastas härra Grandet’l juukseid lõikamas; siia tulid oma asjaõiendustega talunikud, koguduse õpetaja, allprefekt, möldripoiss. See ruum, mille kaks akent avanesid tänavale, oli laudpõrandaga; hallid vanaaegsete nikerdustega paneelid katsid seinu; kassettlagi koosnes nähtavatest taladest, mis samuti olid halliks värvitud; kassettide põhjad olid kaetud koltunud savikrohviga. Sarvainest arabeskidega kaunistatud vana vaskne seinakell ilutses kaminasimsil, mis oli tehtud valgeist, halvasti voolitud kividest; kamina kohal asetses rohekas peegel, mille ääred olid lõigatud luipa, et näidata klaasi paksust; peeglist hüppas valgusviirg üle gooti trümoole, mille raam oli kullaga inkrusteeritud terasest. Kaks kullatud vasest kandelaabrit, mis kaunistasid kaminasimsi nurki, teenisid kahte otstarvet: kui neilt võeti ära roosid, mis ühtlasi täitsid küünlapesade aset ja sobisid oma peaharuga vana vasega kaunistatud sinakast marmorist pjedestaali sisse, moodustas too pjedestaal ise lihtsa küünlajala; seda võis kasutada väikestel vastuvõttudel. Antiiksed tugitoolid olid kaetud tikandustega, mis kujutasid La Fontaine’i valme; ent seda pidi teadma, kui tahtsid nende sisust aru saada: niivõrd olid värvid luitunud ja näod nõelumisest läbi torgitud, et vaevalt veel nähtavad. Saali neljas nurgas olid kapid, midagi puhvetite taolist, kus ülemisteks osadeks räpased riiulid. Üks vana puumosaiik-kaardilaud, mille ülemine plaat oli ühtlasi ka malelauaks, asetses kahe akna vahel. Selle laua kohal oli ovaalne musta äärisega baromeeter, mida kaunistasid kullatud puuribad, kus kärbsed olid nii ohjeldamatult vallatlenud, et kullatisest polnud säilinud peaaegu jälgegi. Kamina vastas oleval seinal oli kaks pastellvärvides näopilti, mis pidid kujutama proua Grandet’ vanaisa, vana härra de la Bertellière’i, Prantsuse kaardiväe leitnandina ja kadunud proua Gentillet’d lamburneitsina. Mõlemad aknad olid drapeeritud punasest Tours’i siidist eesriietega, mida paksude topsudega siidnöörid ülal hoidsid. See luksuslik dekoratsioon, mis nii vähe sobis Grandet’ harjumustega, oli kaasa saadud maja ostuga, samuti nagu trümoo, seinakell, gobeläänmööbel ja roosipuust nurgakapid. Uksele lähema akna all oli õlgtool, mille jalad olid asetatud puupakkudele, et tõsta proua Grandet’ sellisele kõrgusele, kust ta võiks näha möödaminejaid. Luitunud metskirsipuust käsitöölauake täitis aknaorva, ja Eugénie Grandet’ väike tugitool asetses lauakese kõrval. Viieteistkümne aasta kestel olid kõik ema ja tütre päevad möödunud sellel kohal rahulikus pidevas töös, alates aprillist kuni novembrini. Tolle kuu esimesel päeval võisid nad asuda oma tavalisele kohale kamina juures. Alles siis lubas Grandet saali kaminas tule süüdata, ja 31. märtsil laskis ta selle kustutada, arvestamata esimesi külmasid sügisel ja vilusid ilmu kevadel. Üks väike jalasoojendaja, kuhu pandi köögist saadavaid hõõguvaid süsi, mida pikk Nanon oskas osavasti selleks säästa, aitas proua ja preili Grandet’l üle saada jahedamaist hommikuist ning õhtuist aprilli- ja oktoobrikuus. Ema ja tütar hoidsid terve maja pesu korras, ja nad tegid seda tõelist lihtinimese tööd nii kohusetundlikult kogu päeva läbi, et kui Eugénie tahtis oma emale tikkida mõnd kraekest, oli ta selleks sunnitud tarvitama tunde oma magamisajast ja petma isa, et saada küünalt. Juba pikemat aega jagas ihnur jaopärast küünlaid nii tütrele kui pikale Nanonile, samuti jagas ta ise hommikuti välja leiva ja muud toiduained päevaseks tarviduseks.
Pikk Nanon oli vist küll ainuke inimlik olend, kes suuteline taluma oma peremehe despotismi. Kogu linn kadestas härra ja proua Grandet’d tema pärast. Pikk Nanon, keda kutsuti nii ta kõrge kasvu pärast, mis küündis viie jala kaheksa tollini, oli Grandet’ teenistuses juba kolmkümmend viis aastat. Ehkki tema palgaks oli kõigest kuuskümmend liivrit, peeti teda siiski Saumuri kõige rikkamaks majateenijaks. Need kuuskümmend liivrit, mis kolmekümne viie aasta jooksul olid aina kasvanud, võimaldasid tal hiljuti paigutada neli tuhat liivrit notar Cruchot’ juurde eluaegse pensioni kindlustamiseks. See pika Nanoni kauaaegse ja püsiva kokkuhoiu tulemus näis hiiglaslikuna. Iga majateenija, nähes, et vaesel kuuekümneaastasel naisel on leib vanaduspäeviks kindlustatud, oli kade, mõtlemata raskele orjatööle, millega see oli saavutatud. Kahekümne kahe aastasena ei õnnestunud vaesel tütarlapsel kellegi juures kohta leida, sest ta välimus oli niivõrd eemaletõukav; ent see suhtumine oli täiesti ebaõiglane: mõne kaardiväegrenaderi õlgadele panduna oleks too nägu olnud imetlusväärne; kuid iga asi, nagu öeldakse, peab olema parajal kohal. Sunnitud lahkuma mahapõlenud talust, kus ta oli olnud lehmakarjuseks, saabus Nanon Saumuri ja hakkas siin teenistust otsima, innustatuna kõikumatust julgusest, mis ei tagane millegi ees. Härra Grandet kavatses tol ajal abielluma hakata ja tahtis endale majapidamist sisse seada. Ta pilk jäi peatuma just tollel tüdrukul, keda iga ukse juurest tagasi saadeti. Osates endise tündersepana hinnata kehalist jõudu, aimas ta kasu, mida võis saada ühelt naisolevuselt, kes oli voolitud nagu Hercules ja seisis nii tugevasti jalgadel nagu kuuekümneaastane tamm juurtel, kes oli tugev puusadest, laia seljaga, kel olid veovoorimehe käed, kõikumatu ausus ja puutumatu neitsilikkus. Ei soolatüükad, mis katsid seda sõjakat nägu, ei telliskivipunane näojume, ei soonilised käsivarred ega Nanoni armetud riideräbalad hirmutanud tünderseppa, kes oli tollal veel neis aastates, kus süda tuikab. Ta muretses vaesele tüdrukule riided ja jalatsid, andis talle süüa ja palka ning rakendas ta tööle, kohtlemata teda üleliia karmilt. Nähes nii lahket suhtumist, nuttis pikk Nanon salaja rõõmu pärast ja kiindus siiralt tündersepasse, kes muide teda feodaalselt ekspluateeris. Nanon tegi kõik: keetis süüa, pesi leelisega pesu, tassis selle loputamiseks õlal Loire’i äärde ja hiljem jälle koju tagasi; ta tõusis koidikul ja läks hilja magama; ta toitis kõiki viinamarjakorjajaid saagikoristamise ajal ja vaatas tööliste järele; ta kaitses nagu truu koer oma peremehe varandust; et ta usaldas oma isandat pimedalt, alistus ta tõrkumatult tema kõige veidramaile tujudele. Pärast kuulsat 1811. aastat, mil saagikoristamine kuulmatuid pingutusi nõudis, otsustas Grandet, kahekümneaastase laitmatu teenistuse järel, kinkida Nanonile oma vana taskukella; see oli ainus kingitus, mis Nanon temalt kogu selle aja jooksul oli saanud. Ehkki Grandet tavaliselt loovutas Nanonile oma vanad kingad (need olid viimasele parajad), oleks mõttetu pidada Grandet’ kingadest saadavat tulu kingituseks: nii tugevasti olid nad kulunud. Puudus tegi selle vaese tüdruku nii ihnsaks, et Grandet hakkas teda lõpuks armastama nagu armastatakse koera, ja Nanon oligi lasknud endale kaela panna okkalise kaelarihma, mis teda enam ei torganudki. Kui Grandet veidi liiga kokkuhoidlikult leiba lõikas, ei nurisenud Nanon selle üle; ta jagas rõõmsalt hügieenilist tulu, mida võimaldas majas valitsev karm režiim, majas, kus keegi kunagi haigeks ei jäänud.